Otsi kodulehelt
Sulge otsing

Vahvad ja vägevad vabatahtlike tiimid Kirjandustänava festivalil

Tallinna Kirjanduskeskus, mille moodustavad A. H. Tammsaare muuseum ning E. Vilde muuseum, on väike asutus, mille peale kokku on sisuloojaid vaid neli vahvat naist. Oleme nõnda neljakesi omapäi teist aastat, kuid nende kahe aastaga oleme tõestanud, et suudame korda saata suuri asju.

Üheks suurimaiks projektiks, mida me keskuses korraldame, on Kirjandustänava festival. Kuna meie peamine eesmärk on väärtustada eesti kirjanduspärandit ning ühtlasi tuua see inimestele lähemale, siis festival on üks niisugune aktsioon, mis suurelt meie põhisõnumeid edastab. Lisaks soovime festivali kaudu tekitada Tallinnasse Kirjandustänavat, milleks Koidula tänav Kadriorus hästi ka sobiks.

Üht mahukat ja hästi toimivat festivali on neljakesi üsna keeruline hallata. Meil küll on palju lennukaid ideid ning saame hakkama sisuloomega, kuid festivalipäeval jääks meid liiga väheks. Kirjandustänava festivali kontseptsiooniks on kutsuda tänavale oma telkide ja programmidega erinevaid kirjandusega seotud asutusi ja inimesi nagu kirjastused, raamatupoed ja –müüjad, raamatukogud, kirjanikud, teatrid, muuseumid ja keskused. Samuti on festivalialal näitused ja etteasted, sõna- ja valgusinstallatsioonid ning muidugi ei puudu ka hea toit ja muusika. Kõike seda on üheks päevaks väga palju ning siinjuures ongi meid aidanud Kirjandustänava festivali vabatahtlik tiim.

Kirjandustänava festivali korraldajad ja vabatahtlikud. Foto: Liisi Sumre

Esimesel aastal ei osanud ma kuidagi aimata, mida tähendab vabatahtliku tiimi kokkupanemine. Oma korraldatavast üritusest ettekujutust omamata lisasin kuulutuse üles Vabatahtlike Väravasse ja ootasin, mis juhtuma hakkab. Esialgu ei juhtunud midagi. Kuid mida enam kuulutuse lõpp-tähtaeg lähenes, seda enam tekkis juurde sooviavaldajaid. Lõpuks oli neid kusagil 12 noore ringis, kellest ma valisin välja pooled. Valiku tegemine toimus üsna pimesi ja sisetunde järgi. Oli noori, kes endast ja oma huvist festivali vastu väga innukalt kirjutasid, kuid oli ka neid, kes lihtsalt ütlesid, et tahan festivalil osaleda. Kuna ma varem polnud vabatahtlikuid sellisel suurel üritusel koordineerinud, siis püüdsin enda jaoks olukorra kuidagi lihtsamaks teha. Leidsin, et niisugusele festivalile on vaja ennekõike paadunud kirjanduse ja raamatute fänne. Kelle avaldussoovist ma seda välja lugesin, need kutsusin ka festivalile vabatahtlikuks tiimiks.

Sellel aastal oli vabatahtlike otsimine kergem, kuna teadsin selgemini, milleks ja kui palju ma vabatahtlikke vajan ja kuidas nende abi festivalil rakendan. Endiselt jäin kindlaks tingimusele, et sooviavaldajad peavad välja näitama, kui suured kirjanduse fännid nad siis on. Paraku ilma kireta niisugune festival hästi välja ei tule. Veel enam, kui tiimiliikmetel on üks ühine kirg ja eesmärk, siis see tiim töötab koos palju paremini. Sel aastal oli mul väga hea meel selle üle, et minuga võtsid ühendust ka eelmise aasta osalejad. See juba näitab nende suhtumist vabatahtlikusse töösse ning samuti Kirjandustänava festivali.

Minu jaoks on oluline, et ma enne festivalipäeva tean, kes on minu abilised. Hea on ka, kui vabatahtlikud näeksid üksteist enne suurt üritust. Seepärast olen ma püüdnud enne festivali teha ühe väikese kokkusaamise, kus ma ühtlasi räägin üle, mis festival see on, kus ja kuidas see täpselt toimub ja mis sel päeval kõik juhtuma hakkab. Kuna mul tuleb mõned ülesanded ära jaotada vahetult enne festivalipäeva, siis päris pimesi on seda teha üsna keeruline. Peale vabatahtlikega kohtumist on mul ka enam-vähem selge, missuguste inimestega mul tegemist on. Olen märganud, et kui alguses sellel kohtumisel on vabatahtlikud veidi kohmetud, siis peale kohtumist on nad vabamad ja usun, et seetõttu on nad ka festivalihommikul juba avatumad ja tunnevad end rohkem ühtse tiimina.

Eelmise aasta ja selle aasta festival erinevad teineteisest suurelt. Eelmine aasta oli see nii korraldajatele kui ka vabatahtlikele üsna karm. Alustasime päeval juba kell 7.00 ning osa vabatahtlikest said festivali alalt minema alles 23.30. Terve see päev oli täis erinevaid korraldamisi ning hingetõmbepausid olid lühikesed ja harvad. Veel enam, ilm oli samuti üsna vilets – päev otsa sadas vihma. Tagatipuks olin vast tõeline kubjas, sest kamandasin vabatahtlikke pidevalt siia ja sinna erinevaid asju tegema. Samas polnud ma ehk kõige traditsioonilisem kubjas, sest üle kõige ma soovisin, et neil oleks vahva päev ja meeldiv kogemus. Kuna jooksmist ja rasket tööd oli tõesti palju, siis püüdsin neid igati turgutada ja poputada, et nad ikka vastu peaksid. Kes tundis, et kurk on valus, see sai rohtu. Kellel tõusis päeva peale palavik, selle saatsin koju. Kes oli väsinud, see sai staabis pikutada. Kellel nälg näpistas, teda toitsin. Ühtlasi püüdsin arvestada ka üritustest osavõtmise soovidega. Päeva lõpuks olime me kõik küll väsinud, aga väga õnnelikud ja rõõmsad.

Sel aastal aga vedas meil juba ilmaga, mis tegi tänaval töötamise kergemaks. Samuti oli mul omajagu teadlikke vabatahtlikke, kes oskasid juba iseseisvalt tänaval abiks olla. Lisaks olin aastaga targemaks saanud ning sel korral pannud kokku kaks korda suurema vabatahtliku tiimi. Tänu sellele saime päeva alustada hiljem, kell 9.00 ning lõpetada tunduvalt varem – viimane vabatahtlik lahkus festivali alalt kell 21.45. Kuigi ma olin samasugune kubjas, kui eelmisel aastal, siis vabatahtlikud käisid ise mu käest pidevalt küsimas, mida nad järgmisena teha saavad. Kuna töö libises kiirelt ja edukalt kõigi käes, siis jäi tiimiliikmetel aega üle ka puhata ja festivali üritustest osa võtta.

Vabatahtlikud tööhoos. Foto: Kristin Rand

Mõlemal korral olen vabatahtlikule tiimile andnud festivali puhul kõige olulisema ülesande – panna püsti näitus. Kuna tegemist on Kirjandustänava festivaliga, siis näituse me kujundame suurest hulgast raamatutest. Paraku oleks neljakesi näituse püstitamine tohutu ajakulu, sest see nõuab suurt näputööd. Mõlemal korral said vabatahtlikud ise vastutada niisuguse tähtsa ülesande eest, sest nad olid selle töö juures valdavalt omapäi. Väga kihvt oli näha, kuidas suur asi nende käes kiirelt ja edukalt tehtud sai. Kuigi festival kestab vaid ühe päeva, siis näituse hoiame püsti vähemalt nädal aega, kui ilm seda lubab.

Muuseumina on meil raske vabatahtlikke suurelt tänada, kuigi me seda sooviksime teha. Ma loodan, et nad kõik teavad, et me siiralt suure südamega ja heade sõnadega neid täname ning väga oluliseks meie festivalil peame. Väikeseks traditsiooniks on praegu kujunenud, et teeme sügise teises pooles piduliku tänuürituse, kus meenutame möödunud festivali ja juba vaikselt unistame ka uuest üritusest.

Mõlemal korral on mul olnud väga vahva vabatahtlik tiim. Vägev on näha, kuidas üheks ürituseks koguneb mingi hulk võõraid noori esmakordselt kokku ning nad moodustavad koheselt väga hästi toimiva tiimi. Koordineerisin oma tiimi suure lusti ja kergusega. Aitäh neile!

Kirja pannud Annika Aus

Tagasi nimekirja