Otsi kodulehelt
Sulge otsing
Tagasi nimekirja

Loomaarmastaja Kelli: Vabatahtlik töö loomadega on parim samm, mille astusin

Kelli Samberk on tubli vabatahtlik, kelle panus loomade abistamisse on märkimist ja tunnustamist vääriv. Toome välja Kelli loo, kuidas temast hingeasjaks sai loomade aitamine ja millised on enim hinge jäänud mälestused.

Kuidas sattusid loomi abistama?

Olin 13-aastane ja otsisime klassõega suveks asjalikke tegevusi. Kuna loomad meeldisid meile mõlemale, leidis ta variandi, et hoiupaigas saab koeri jalutada. See oli 2007. aasta ühel juulikuisel päeval, kui astusin üle MTÜ Loomade Hoiupaiga ukseläve.

Hoiupaigas selgus, et koertega tohib jalutada alates 14. eluaastast. Meile tehti erand ja saime rahuliku koeraga jalutama minna. Sellest sai aga igapäevane soov hoiupaigas käia. Otsustasin, et jään siia vabatahtlikuks ja pühendan oma südame loomadele.

Klassiõde väga kaua ei viitsinud käia, kuid mina jäin sinna seitsmeks aastaks. Tänaseks olen teinud vabatahtlikutööd kümme aastat ja olen MTÜ Pesaleidja vabatahtlik-ravijuht.

Millised on siiani olnud raskeimad katsumused?

Kõige rohkem on hinge pugenud hoolealuste kojuminekud. Selgelt mõeldes saan aru, et tegelikult on see positiivne hetk, kui koduta loom leiab kodu. Isekas pool minust on aga kurb ja jääb looma igatsema.

Kassidega olen emotsionaalsel sidemel lasknud vähem tekkida. Koerte pärast olen Loomade Hoiupaigas aga alalõpmata nutnud, sest lemmik hoolealune läks oma uude koju. Õnneks pean paljude koerteomanikega siiani ühendust.

Samuti on väga rasked erinevad haigused, mida loomad põevad. Nende eest ei ole keegi kaitstud ja on tohutult kahju, kui niigi lühikese elueaga looma eluküünal kustub vara viiruse, haiguse või kaasasündinud terviserikke tõttu. See on nii ebaõiglane.

DELFI

Loe edasi

Tagasi nimekirja