Otsi kodulehelt
Sulge otsing
Tagasi nimekirja

Maarja Tali: vaba tahe on inimeseks olemise, inimlikkuse kõige salapärasem ja imelisim asjadest

Maarja Tali (Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing) kõne 10. detsembril 2017 Lihula kultuurimajas tunnustuse vastuvõtmisel:

Vaba tahe on inimeseks olemise, inimlikkuse kõige salapärasem ja imelisim asjadest. Mitte keegi ei saa meid sundida teist armastama, hoolima, aitama. Vabatahtlikkus on südames tehtud otsus ja emotsiooniga laetud tegu! (Kui paljud seda tänapäeval oma palgatöö kohta öelda saavad?)

Kogukonda panustamine saab tavaliselt alguse soovist mõni konkreetne vähene asi ära teha. Vabast ajast õlg alla panna ja toetada valdkonnas, kus ressursse napib või teemal, mis kõnetab. Näiteks lapsevanem, märgates spordivõimaluste nappust, võtab südameasjaks kohalik staadion korda teha. Või seistes oma erivajadustega pereliikme eest, võtab kosta ka teiste paremate võimaluste eest elada täisväärtuslikku elu.

Mured ja rõõmud, mida näeme hästi lähedalt kutsuvad meid nimepidi ja innustavad tegutsema. Mina ei oleks täna selles väärikas seltskonnas, kui mul ei oleks maailma kõige ägedamat koera Susi, keda kohates kõigil lihtsalt suunurgad pea peale kokku venivad. Soovisin privileegi, mis minule osaks on saanud, teistega jagada. Täna, umbes viis aastat hiljem on minust saanud meie, lihtsast soovist missioon ja vastutus. Ühest pisikesest asjaarmastajaid koondavast klubist on välja kasvanud professionaale ühendav organisatsioon.

Mina astusin uuesti ülikooli, et omandada valdkonna arendamiseks vajalikud teadmised ning tuua maale ekspertiis, mida Eestis hetkel veel ei ole, kuid mida on väga vaja.  Ja mul on olnud võimalus tutvuda väga eriliste kahe- ja neljajalgsetega, keda saan nimetada sõbraks. Nende aastate kogemused on teinud mind paremaks inimeseks ja kodanikuks.

Olen kindel, et ükski tänastest nominentidest ei ole oodanud avalikku tunnustamist. Ja sama kindel olen, et meid kõiki tabas teade sellest sarnaselt – esmalt üllatus, seejärel liigutus ja tänutunne.

Teadmine, et sinu panust peetakse oluliseks, laeb argise rööprähklemise taas entusiasmiga. Seda on aeg-ajalt meile kõigile väga vaja, et unistada suurelt ja tegutseda pühendunult. Aitäh teile südamest!

Tahan lõpetada Virve Osilalt laenatud sõnadega, mis minu arust võtavad hästi kokku,m iks võiks ja peaks iga eestlane kasvõi haruharva ning natukene vabatahtlikuna panustama:

Igaüks, kes aitab ja hoolib ja toetab,
oma südamest raashaaval laiali poetab.
Need killud ei kulu, ei kao jäljetult ära –
Andmiserõõmust sünnib andja sees sära,
selle valgel saab kasvuloo hingerikkus,
mille tuleb on lihtne inimlikkus!

Aitäh!

Tagasi nimekirja