Õigusnormi tasemel ei ole vabatahtliku tegevuse või töö mõistet avatud. Siseministeeriumi tellimusel on koostatud “Vabatahtliku tegevuse õiguskeskkonna analüüs”, millega on võimalik tutvuda Siseministeeriumi kodulehel.
Vabatahtliku tegevuse õiguskeskkonna analüüsist tuleneb, et vabatahtliku tegevus hõlmab kolme peamist tunnust:
- tegevus toimub isiku vabast tahtest, mitte kohustuslikult ega sunniviisiliselt;
- tegija ei saa rahalist ega materiaalset tasu, kuigi võib saada kasu (teadmisi, oskusi, kogemusi, kontakte jm) ning tänutäheks ka kingitusi;
- tegutsetakse väljaspool oma kodu ja perekonda, kellegi teise või laiemalt ühiskonna hüvanguks.
Vabatahtliku tegevust võib liigitada mitme tunnuse järgi, näiteks:
- iseseisvalt tehtav (ka seltsingu või mitteformaalse kooslusena) või organisatsioonide (juriidiliste isikute) korraldatud vabatahtlik töö;
- ühekordne (nt üritused, projektid) või regulaarne tegevus (organisatsiooni juures püsivalt);
- eraisikuna oma vaba aja annetamine või organisatsiooni (nt äriühingu) poolt oma personali professionaalsete oskuste annetamine nende ametlikust tööajast (pro bono).
Vabatahtliku tegevusega tekib oma olemuselt võlaõiguslik suhe vabatahtliku ja teda kaasava isiku vahel. Nimetatud õigussuhe võib omada erinevate võlaõiguslike suhete tunnuseid ja seeläbi sarnaneda nii töölepingulise suhte, töövõtu kui ka käsundiga.
Üldjuhul ei saa vabatahtlikku tööd käsitleda töötamisena töölepingu alusel, kuivõrd töötamisel töölepingu alusel eeldatakse, et tööandja maksab töötajale töö eest tasu (alus töölepingu seaduse § 1 lg 2). Vabatahtlikult tehtava töö puhul ei saa aga eeldada, et seda tehakse üksnes tasu eest. Seetõttu võib vabatahtliku tegevust käsitleda pigem käsundilepingu alusel toimiva õigussuhtena, kuivõrd võlaõigusseaduse § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Teisisõnu, käsundi puhul ei eeldata tasu maksmist ning see toimub üksnes eelneva kokkuleppe alusel.
Kui vabatahtlik ei saa oma töö eest tasu, siis ei ole tegemist töölepingulise suhtega ja vabatahtlik ei ole töötaja töölepingu seaduse mõistes. Vabatahtliku tegevust kasutaval isikul puuduvad vabatahtliku suhtes töölepingu seadusest (samuti nt ka töötervishoiu ja tööohutuse seadusest) tulenevad õigused ja kohustused. Samuti puuduvad vabatahtlikul vastavad õigused ja kohustused (nt vabatahtlikule ei kaasne õigusi nõuda töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ning tervisekahjustuse eest hüvitist, sest töötervishoiu ja tööohutuse seadust kohaldatakse üksnes töölepingu alusel töötavale isikule). Vabatahtliku tegevust kasutav isik ei tasu vabatahtliku eest sotsiaalmaksu.
Vabatahtlikule, kellega on sõlmitud töövõtu- käsundus- või muu võlaõiguslik leping või kelle puhul on tõendatud muul viisil (näiteks suulised kokkulepped, isikute selgitused vm) rahalise/materiaalse tasu saamine või tegevuse pikaajalisus (6 kuud), antud hüved maksustatakse TuMS § 48 alusel erisoodustusena sarnaselt töötajale (alus TuMS § 48 lg 3). Muul juhul maksustatakse vabatahtlikule antud hüved TuMS § 49 alusel kingitusena, annetusena ja vastuvõtukuludena.
Vabatahtliku tegevuse olulistest põhimõtetest tulenevalt saab maksustamisel lähtuda järgnevast:
- Üldjuhul kasutavad vabatahtlike tööd mittetulundusühingud ja sihtasutused (MTÜ, SA), mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei ole majandustegevuse kaudu tulu saamine. MTÜde, SAde korraldatud vabatahtlik töö võib hõlmata erinevates avalikes huvides ja ühiskonna heaks tehtavaid tegevusi. Kui MTÜd, SAd teevad seoses vabatahtlike tööga kulusid, mis on seotud nende põhikirjalise tegevusega, sealhulgas põhikirjas lubatud ettevõtlusega, siis ei teki neil maksukohustust. Kui transpordi, majutus- ja toitlustuskulud on seotud MTÜ, SA põhikirjalise tegevusega (nt supiköögid, spordilaagrid vm), siis neid kulutusi ei maksustata. MTÜd, SAd maksavad tulumaksu nendelt kuludelt, mis ei ole seotud nende põhikirjalise tegevusega, sealhulgas põhikirjas lubatud ettevõtlusega (alus TuMS § 51 lg 3). Vastuvõtukulud aga maksustatakse TuMS § 49 lg 4 alusel.Tulumaksusoodustusega isikute nimekirja kantud MTÜd, SAd võivad teha vastuvõtukulusid maksuvabalt. Kui vastuvõtukulu ei ole seotud tulumaksusoodustusega isikute nimekirja kantud MTÜ, SA põhikirjalise tegevusega, siis maksustatakse kulud TuMS § 51 lg 3 alusel.
- Äriühingute (OÜ, AS) eesmärgiks on vastupidiselt MTÜdele, SAdele majandustegevuse kaudu tulu saamine. Üldjuhul kasutavad äriühingud oma majandustegevuses palgalist tööjõudu. Kui äriühing on lisaks oma töötajatele kasutanud ka vabatahtlike (nt tasuliste ürituste korraldamisel) ja sõlminud vabatahtlikega võlaõiguslikud lepingud, siis tuleb vabatahtlikele antud hüved maksustada oma töötajate antud hüvedega samadel alustel (nt transpordi-, majutus- ja toitlustuskulud).
Vabatahtlikule (residendist füüsilisele isikule) makstud taskuraha või päevaraha (Eestis toimuva töö/tegevuse eest) kuulub võlaõigusliku lepingu olemasolul maksustamisele palgatuluna (tulumaksuga, sotsiaalmaksuga ja -maksetega) ja lepingu puudumisel muu tuluna (tulumaksuga).
Kui füüsiline isik osaleb äriühingu majandustegevuses isikliku majandusliku kasu saamise eesmärgil, siis ei ole see enam vabatahtlik tegevus selle tavapärases mõistes. Seoses sellega tekib äriühingu ja füüsilise isiku vahel võlaõiguslik suhe, mis võib sarnaneda nii töölepingulisele suhtele, töövõtule kui ka käsundile. Kõikide suhteliikidega kaasnevad nii äriühingule kui ka füüsilisele isikule teatud ülesanded (nt üritusele piletite müük ja/või kontroll, kaupade müük, toitlustamine jm), kohustused (nt tagada väljaõpe, töövahendid jm) ja vastutus (nt rahaline vastutus jm). Seetõttu tuleb äriühingu puhul alati hinnata, kas tegemist on vabatahtliku tegevusega või füüsilise isiku poolt konkreetse töö tegemisega tasu saamise eesmärgil.
Allikas: Maksu- ja Tolliamet
Oktoober 2013