Tunnustamine on vabatahtlike tänamine nende töö eest. Vabatahtlike tunnustamine on tihedalt seotud nende motiveerimisega, see tugevdab kuuluvustunnet ja aitab näha, et nende panus on oluline ja väärtuslik. Tõhus vabatahtlike tunnustamine on pidev protsess. Ühest tunnustamisüritusest aastas ei piisa, tunnustada tuleb igapäevaselt. Samuti pole tunnustamine ainult vabatahtlike otsese juhendaja ülesanne, vaid selles peaks osalema kõik organisatsiooni töötajad.
Kuna vabatahtlikud on väga erinevad, siis ei ole ühte kõigile sobivat meetodit ja tunnustamiseks on sadu erinevaid võimalusi. Vabatahtlike jaoks oluliste ja tähenduslike asjade väljaselgitamiseks tuleb nendega rääkida ja parimad tunnustamismeetodid selguvad katsetamise käigus.
Vabatahtlike tänamine võib olla:
- väline – käegakatsutavad asjad ja kingitused, näiteks märgid, tänukirjad, meened ja muu taoline
- seesmine – meetodid, mis aitavad vabatahtlikul tunda rahulolu oma saavutustega, uhkustunnet ja kõrgemat enesehinnangut
- vahetu ja spontaanne – see tekib sobival hetkel töö kaigus ega vaja pikemat planeerimist ja korraldamist, näiteks on oluline öelda aitäh ja koos vabatahtlikuga tema saavutuste üle rõõmustada
- organiseeritud ja formaalne – selleks on tavaliselt suuremad tänuüritused või selgete kriteeriumitega tunnustamise süsteemid, nagu aasta vabatahtlike valimine või aumärkide väljaandmine